31. detsembril umbes kell 3.30 hakkasime Margusega koos sõitma Charlotte poole. Kohale jõudsime kell 17.15 ja peale seda võtsime skype vahendusel uue aasta vastu koos minu perekonnaga Eesti aja järgi. Hiljem helistasime Marguse emale ja isale.
Ilutulestiku me ei näinud, kuulsime lihtsalt pauke ja mõningate inimeste karjeid tänaval:) Ei midagi erilist, aga meil oli väga lõbus:)
:D
reede, 14. jaanuar 2011
teisipäev, 11. jaanuar 2011
30. detsember
Ärkasin kell 3.10 (öösel), hakkasime sõitma Minneapolise lennujaama. Ilmateade, aga lumas lumetormi, jäidet ja igasugust muud jama. Kui hommikul oleks jäide olnud, siis Jassen poleks hakanud sõitma, aga õnneks ei olnud. Muidugi pidime veel püidalaid hoidma, et meie lenud ei tühistataks.
Jõudsime õnnelikult lennujaama ja ka lennukile. Charlotte jõudsime umbes 14.00. Jasseni isa helistas ja ütles, et ilma oli väga halvaks läinud. Umbes kella 6 paiku hommikul oli hakanud vihma sadama, siis külmetas ja tuli lund. Lõunaks oli umbes 100 autot kiirteele kinni jäänud - kes olid avarii teinud ja kellel muud probleemid. Teed tuiskasid kinni ja inimesed said alles liikuma pühapäeval. Meil vedas, et oli hommikune lend ja saime varakult tulema:)
Tüdrukud käitusid ka selle lennuajal ilusti, väga suurt kisa ei teinud. Mina ja Michele istusime koos Oliviaga ja Jassenile jäi Ava. Olles juba natuke aega lennanud tuli Jassen Avaga ja andis Michele, sest ta virises. Michele istus Jasseni koha peale ning Jassen tuli minu ja Olivia kõrvale.
Jõudsime ilusti koju ja kõik olid õnnelikud!
Jõudsime õnnelikult lennujaama ja ka lennukile. Charlotte jõudsime umbes 14.00. Jasseni isa helistas ja ütles, et ilma oli väga halvaks läinud. Umbes kella 6 paiku hommikul oli hakanud vihma sadama, siis külmetas ja tuli lund. Lõunaks oli umbes 100 autot kiirteele kinni jäänud - kes olid avarii teinud ja kellel muud probleemid. Teed tuiskasid kinni ja inimesed said alles liikuma pühapäeval. Meil vedas, et oli hommikune lend ja saime varakult tulema:)
Tüdrukud käitusid ka selle lennuajal ilusti, väga suurt kisa ei teinud. Mina ja Michele istusime koos Oliviaga ja Jassenile jäi Ava. Olles juba natuke aega lennanud tuli Jassen Avaga ja andis Michele, sest ta virises. Michele istus Jasseni koha peale ning Jassen tuli minu ja Olivia kõrvale.
Jõudsime ilusti koju ja kõik olid õnnelikud!
26. detsember
Pakisime kaasa süüa, juua ja suundusime kõik järve äärde. Jassen lükkas väikse osa järvest puhtaks, et saaksime seal uisutada ja hokit mängida. Lühidalt öeldes veetsin terve päeva väljas ja nautisin ilusat talveilma. Sõitsin lumesaaniga, kelgutasin, uisutasin, mängisin hokit ja püüdsin kala. Uskuge või mitte, aga mina olin ainuke, kes kala kätte sai :) Kelgutades kukkusin nii valusalt, et pea ja kael valutasid mitu päeva.
pühapäev, 9. jaanuar 2011
24. detsember
Jõululaupäev:)
Hommik algas vaikselt, koos tassi kohviga. Umbes 12.30 läksime Joe (Jasseni isa) poodi, kus ootas ees väike lõunasöök.
Peale seda tulime koju tagasi ja kell 17.00 läksime kirikusse. Tunnistan üles, et kirikus olles tuli mulle koduigatsus peale ja poetasin ka mõne pisara. Kirikust tagasi tulles olis õhtusöök (kana, juurviljad, juustutort, teraviljakuklid, mahl, vein). Kõhud täis suundusime kingitusi avama, mis olid juba Luke ja Lance`i poolt ära jagatud. Luuletusi lugema ei pidanud, lihtsalt ava oma pakid.:) See oli vahelduseks päris hea variant, siis saan järgmine aasta kodus olles kasutada jälle neid luuletusi, mida juba tean ja keegi ei saa öelda, et eelmine aasta lugesin:D
Õhtul mängisime kaarte, dominot, twisterit ja rääkisime Eestist.
25. detsember
Jõulupäeval on alati kõige suurem söömine. Nüüd oli toiduks: täidetud kalkun, magusad kartulid, kapsasalat, keedetud mais, makaroni juustuvorm, kuklid, vein, limonaad. Kindlasti oli midagi veel, aga ma ei suuda praegu meenutada...
Hommik algas vaikselt, koos tassi kohviga. Umbes 12.30 läksime Joe (Jasseni isa) poodi, kus ootas ees väike lõunasöök.
Peale seda tulime koju tagasi ja kell 17.00 läksime kirikusse. Tunnistan üles, et kirikus olles tuli mulle koduigatsus peale ja poetasin ka mõne pisara. Kirikust tagasi tulles olis õhtusöök (kana, juurviljad, juustutort, teraviljakuklid, mahl, vein). Kõhud täis suundusime kingitusi avama, mis olid juba Luke ja Lance`i poolt ära jagatud. Luuletusi lugema ei pidanud, lihtsalt ava oma pakid.:) See oli vahelduseks päris hea variant, siis saan järgmine aasta kodus olles kasutada jälle neid luuletusi, mida juba tean ja keegi ei saa öelda, et eelmine aasta lugesin:D
Õhtul mängisime kaarte, dominot, twisterit ja rääkisime Eestist.
25. detsember
Jõulupäeval on alati kõige suurem söömine. Nüüd oli toiduks: täidetud kalkun, magusad kartulid, kapsasalat, keedetud mais, makaroni juustuvorm, kuklid, vein, limonaad. Kindlasti oli midagi veel, aga ma ei suuda praegu meenutada...
22. detsember
Täna alustame sõitu Fargo poole. Mina, Michele ja tüdrukud oleksime pidanud La Crosseist lahkuma kell 14.00, et olla kell 17.00 Minneapolises ja kohtuda seal Jasseniga. Hommikul aga selgus, et Jasseni lend Columbiast-Detroiti hilines ja seega jäi ta maha oma lennus Detroit-Minneapolis (ja hilines ainult 5 minutit). Pidi siis tulema hilisema lennuga ja jõudis Minneapolisse alles 18.40. Selleks ajaks kui ta oli saanud rendiauto ja meiega kohtunud oli kell juba 19.45 ja Fargosse jõudsime 23.30. Sõit oli pikk, aga õnneks teeolud olid head.
Jasseni vanemad olid veel üleval ja ootasid meid. Tüdrukud muidugi võõrastasid ja Ava hakkas hüsteeriliselt nutma. Magama saime umbes 1.00.
23. detsember
1 päev jõuludeni:) Täna hommikul tundsin, et võiksin terve igavikuu magada, aga üleval olin ikka 7.30. Lootsin, et minu iga öistele õudus unenägudele tuleb Fargos lõpp, aga ei, järjest hullemaks läheb.:(
Ilm on väga ilus ja talvine. Maastik on täiesti lame. Ei ühtegi mäge! Minnesota osariiki jüudes võib, aga näha juba mägesid. Lameda maastiku tõttu on siin väga tuulised ilmad, siis on veel eriti külm.
Tüdrukuid ei saa meie enam üldse hoida, vanavanemad ja tädid teevad seda ise:)
Peale lõunat läksime lumesaaniga sõitma.(Jassen, tema isa, mina, Luke ja Lance - Jasseni õe lapsed.) Jasseni vanematel on järve äärse maja, sinna on umbes 50 minutit sõitu. Seal sõitsin päris ise lumesaaniga ja pärast mängisime Ameerika jalgpalli. Väga lõbus oli!
Jasseni vanemad olid veel üleval ja ootasid meid. Tüdrukud muidugi võõrastasid ja Ava hakkas hüsteeriliselt nutma. Magama saime umbes 1.00.
23. detsember
1 päev jõuludeni:) Täna hommikul tundsin, et võiksin terve igavikuu magada, aga üleval olin ikka 7.30. Lootsin, et minu iga öistele õudus unenägudele tuleb Fargos lõpp, aga ei, järjest hullemaks läheb.:(
Ilm on väga ilus ja talvine. Maastik on täiesti lame. Ei ühtegi mäge! Minnesota osariiki jüudes võib, aga näha juba mägesid. Lameda maastiku tõttu on siin väga tuulised ilmad, siis on veel eriti külm.
Tüdrukuid ei saa meie enam üldse hoida, vanavanemad ja tädid teevad seda ise:)
Peale lõunat läksime lumesaaniga sõitma.(Jassen, tema isa, mina, Luke ja Lance - Jasseni õe lapsed.) Jasseni vanematel on järve äärse maja, sinna on umbes 50 minutit sõitu. Seal sõitsin päris ise lumesaaniga ja pärast mängisime Ameerika jalgpalli. Väga lõbus oli!
15-17. detsember
Päevad olid enamjaolt ühesugused, hoidsin tüdrukuid. Käisin nendega väljas jalutamas ja see oli nende esimene kord lund näha:) Olivia panin lumme istuma ja talle see meeldis, sest naeratus oli näos. Tõestus sellest, et nad peaksid elama põhjas, mitte lõunas:D Michele arvas, et lihtsam on nad minu juurde Eestisse saata kui tahvad lund näha, sest talle külm ja lumi kohe üldse ei meeldi.
Ava jäi meil haigeks, arvatavasti sai lennukist endale mingi pisiku. Tal oli hääl ära ja nii naljaks oli kuulata, kui ta nuttis. Ta hääl oli selline nagu oleks vana suitsetaja, kes on terve paki suitsu ära tõmmanud:D
MIchele näitas mulle maja, kus ta oma lapsepõlve veetis ja koolis käis. Reede õhtu läksime kahekesi ühte baari ja tõime sealt süüa koju. See pidavat olema traditsiooniline asi, mida nad alati teevad, kui Michele kodus käib. Ava sõi esimest korda mingit kõrvitsapüree laadset asja. Talle see ei meeldinud ja pole ka ime, sest see maitse oli lihtsalt kohutav.
18.detsember
Hommik algas kell 8.00 - puhkepäev:) nali, mul ei ole neid nii kaua, kui kuskile kodust ära ei lähe. Tähistasime täna Sharoni juures jõule. Kõik tüdrukute tädid, onud, vanavanaema ja muud sugulased tulid siia, kokku oli meid umbes 20.
Micheli onu naine on tegelikult autraallane, aga tuli siia pühadeks külla, kui oli 18 ning jäigi. Ütles, et ta ema eriti ei rõõmustanud selle üle ja pole siiani seda unustanud. Kõige pealt oli tal aastane viisa ja siis pikendas veel teiseks aastaks, aga kuna ta abiellus ameeriklasega, siis enam ei saa teda siit keegi ära ajada.:)
Mulle meeldib ka siin väga, aga tõeliselt õnnelik olen ainult seal, kus on minu perekond ja lapsepõlve sõbrad! :)
Ava jäi meil haigeks, arvatavasti sai lennukist endale mingi pisiku. Tal oli hääl ära ja nii naljaks oli kuulata, kui ta nuttis. Ta hääl oli selline nagu oleks vana suitsetaja, kes on terve paki suitsu ära tõmmanud:D
MIchele näitas mulle maja, kus ta oma lapsepõlve veetis ja koolis käis. Reede õhtu läksime kahekesi ühte baari ja tõime sealt süüa koju. See pidavat olema traditsiooniline asi, mida nad alati teevad, kui Michele kodus käib. Ava sõi esimest korda mingit kõrvitsapüree laadset asja. Talle see ei meeldinud ja pole ka ime, sest see maitse oli lihtsalt kohutav.
18.detsember
Hommik algas kell 8.00 - puhkepäev:) nali, mul ei ole neid nii kaua, kui kuskile kodust ära ei lähe. Tähistasime täna Sharoni juures jõule. Kõik tüdrukute tädid, onud, vanavanaema ja muud sugulased tulid siia, kokku oli meid umbes 20.
Micheli onu naine on tegelikult autraallane, aga tuli siia pühadeks külla, kui oli 18 ning jäigi. Ütles, et ta ema eriti ei rõõmustanud selle üle ja pole siiani seda unustanud. Kõige pealt oli tal aastane viisa ja siis pikendas veel teiseks aastaks, aga kuna ta abiellus ameeriklasega, siis enam ei saa teda siit keegi ära ajada.:)
Mulle meeldib ka siin väga, aga tõeliselt õnnelik olen ainult seal, kus on minu perekond ja lapsepõlve sõbrad! :)
neljapäev, 6. jaanuar 2011
14. detsember
Ärkasin hommikul kell 6.00, et minna hommikuse lennuga Minneapolisse. Kodust pidime sõitma hakkama 7.00, lend väljus Charlotte lennujaamast, mis on Columbiast umbes 2,5 tunni kaugusel. Varajasel hommikutunnil aga selgus, et meie lend oli tühistatud ja järgmise saime alles õhtuks kell 6.49, mis ei ole just kõige parem aeg reisida kahe beebiga.
Michele helistas lennujaama ja küsis, kas äkki oleks võimalik mõnele hommikusele või lõunasele lennule saada. Vastus oli konkreetne, et ei , aga kui maksate iga inimese pealt 200 dollarit umbes 2000 Eesti krooni,eurodes võite ise arvestada..) juurde, siis saate. Seda me ei teinud.
Lennud olid tühistatud sellepärast, et lumetormid olid Minneapolises.
Kell 14.30 alustasime sõitu Charlotte. Mina, Michele, Sharon (Micheli ema) ja tüdrukud. Lootsime, et saame lennujaamas endale mingil viisil broneerida kõrvuti kohad lennukis, aga kahjuks mitte. Seda sellepärast, et inimesed kes reisivad imikutega, neil peab olema istme kohal kaks hapnikumaski. Mina istusin koos Avaga ja Michele Oliviaga. Lennujaamas käisin wc Ava mähet vahetamas ja peale mind läks Sharon Oliviaga. Tema käest oli üks naine küsinud, et kas eelmine oli Olivia õde ja kas mina olen ema. Sharon vastas, et ei ole ja seda kuuldes see naine ütles, et ma olevat olnudki liiga väike, et kaksikute ema olla:D
Turvakontrollist läbisaamine oli tõsine ettevõtmine. Tüdrukud tuli turvatoolidest väljavõtta..Turvatoolid, vanker, meie käsipagasid, riided, jalanõud turvalindile. Kõige selle tegemise ajal pidime veel tüdrukuid ka süles hoidma. Veel oli meil kaasas rinnapiim, mida seal testima hakati, õnneks see ei võtnud väga kaua aega. Ma olen enam kui kindel, et inimesed kes meie järel ootasid võisid päris närvis olla.
Lennukisse jõudes oli Ava juba nii väsinud! Proovisin talle õhku tõusmise ajal lutipudelist piima anda, et kõrvad lukku ei läheks, aga ta ei tahtnud. Ta lihtsalt nuttis üleväsimusest, aga see hetk kui lennuk maapinnda enam ei puudutanud jäi ta nagu imeväel magama. Loomulikult, siis pidid lennusaatjad ja kapten hakkama valjuhääldist rääkima, mille peale ta ehmatas ja ärkas üles. Jutu lõppedes jäi uuesti magama ja magas kuni Minneapoliseni.(ehk siis 2,5 tundi) Mina olin selleks ajaks juba igate pidi kange ja käsi tahtis ära kukkuda.
Olivia nii hea tüdruk ei olnud. Ta nuttis rohkem ja alguses vaatasid kõik minu ja Ava poole, aga veendusid kiiresti selles, et minu laps oli hea tüdruk:)
Minneapolisse jõudsime kell 9.15 ja La Crosse 12.30. Lennujaama tuli meile vastu Michele vend Tom.
Umbes 5 lehekülge on veel kirjutada, aga ma täna lihtsalt rohkem ei jõua.
Michele helistas lennujaama ja küsis, kas äkki oleks võimalik mõnele hommikusele või lõunasele lennule saada. Vastus oli konkreetne, et ei , aga kui maksate iga inimese pealt 200 dollarit umbes 2000 Eesti krooni,eurodes võite ise arvestada..) juurde, siis saate. Seda me ei teinud.
Lennud olid tühistatud sellepärast, et lumetormid olid Minneapolises.
Kell 14.30 alustasime sõitu Charlotte. Mina, Michele, Sharon (Micheli ema) ja tüdrukud. Lootsime, et saame lennujaamas endale mingil viisil broneerida kõrvuti kohad lennukis, aga kahjuks mitte. Seda sellepärast, et inimesed kes reisivad imikutega, neil peab olema istme kohal kaks hapnikumaski. Mina istusin koos Avaga ja Michele Oliviaga. Lennujaamas käisin wc Ava mähet vahetamas ja peale mind läks Sharon Oliviaga. Tema käest oli üks naine küsinud, et kas eelmine oli Olivia õde ja kas mina olen ema. Sharon vastas, et ei ole ja seda kuuldes see naine ütles, et ma olevat olnudki liiga väike, et kaksikute ema olla:D
Turvakontrollist läbisaamine oli tõsine ettevõtmine. Tüdrukud tuli turvatoolidest väljavõtta..Turvatoolid, vanker, meie käsipagasid, riided, jalanõud turvalindile. Kõige selle tegemise ajal pidime veel tüdrukuid ka süles hoidma. Veel oli meil kaasas rinnapiim, mida seal testima hakati, õnneks see ei võtnud väga kaua aega. Ma olen enam kui kindel, et inimesed kes meie järel ootasid võisid päris närvis olla.
Lennukisse jõudes oli Ava juba nii väsinud! Proovisin talle õhku tõusmise ajal lutipudelist piima anda, et kõrvad lukku ei läheks, aga ta ei tahtnud. Ta lihtsalt nuttis üleväsimusest, aga see hetk kui lennuk maapinnda enam ei puudutanud jäi ta nagu imeväel magama. Loomulikult, siis pidid lennusaatjad ja kapten hakkama valjuhääldist rääkima, mille peale ta ehmatas ja ärkas üles. Jutu lõppedes jäi uuesti magama ja magas kuni Minneapoliseni.(ehk siis 2,5 tundi) Mina olin selleks ajaks juba igate pidi kange ja käsi tahtis ära kukkuda.
Olivia nii hea tüdruk ei olnud. Ta nuttis rohkem ja alguses vaatasid kõik minu ja Ava poole, aga veendusid kiiresti selles, et minu laps oli hea tüdruk:)
Minneapolisse jõudsime kell 9.15 ja La Crosse 12.30. Lennujaama tuli meile vastu Michele vend Tom.
Umbes 5 lehekülge on veel kirjutada, aga ma täna lihtsalt rohkem ei jõua.
teisipäev, 4. jaanuar 2011
Suurimad vabandused, et sissekandeid juba nädalaid ei ole olnud.:( Proovin ennast parandada. Ma usun, et hakkan oma reisist kirjutama järgmine nädala. Lihtsalt eelenavte nädalate jooksul ei ole olnud arvutit, kus oskaksin eesti keele klaviatuuri peale panna. Tundub, et teadmisi jääb veel natuke väheks, aga selle eest kirjutasin kõik paberile, et kõik tähtsad sündmused meeles seisaksid.
Imelist uut aastat teile kõigile! :)
Imelist uut aastat teile kõigile! :)
Tellimine:
Postitused (Atom)