Päevad olid enamjaolt ühesugused, hoidsin tüdrukuid. Käisin nendega väljas jalutamas ja see oli nende esimene kord lund näha:) Olivia panin lumme istuma ja talle see meeldis, sest naeratus oli näos. Tõestus sellest, et nad peaksid elama põhjas, mitte lõunas:D Michele arvas, et lihtsam on nad minu juurde Eestisse saata kui tahvad lund näha, sest talle külm ja lumi kohe üldse ei meeldi.
Ava jäi meil haigeks, arvatavasti sai lennukist endale mingi pisiku. Tal oli hääl ära ja nii naljaks oli kuulata, kui ta nuttis. Ta hääl oli selline nagu oleks vana suitsetaja, kes on terve paki suitsu ära tõmmanud:D
MIchele näitas mulle maja, kus ta oma lapsepõlve veetis ja koolis käis. Reede õhtu läksime kahekesi ühte baari ja tõime sealt süüa koju. See pidavat olema traditsiooniline asi, mida nad alati teevad, kui Michele kodus käib. Ava sõi esimest korda mingit kõrvitsapüree laadset asja. Talle see ei meeldinud ja pole ka ime, sest see maitse oli lihtsalt kohutav.
18.detsember
Hommik algas kell 8.00 - puhkepäev:) nali, mul ei ole neid nii kaua, kui kuskile kodust ära ei lähe. Tähistasime täna Sharoni juures jõule. Kõik tüdrukute tädid, onud, vanavanaema ja muud sugulased tulid siia, kokku oli meid umbes 20.
Micheli onu naine on tegelikult autraallane, aga tuli siia pühadeks külla, kui oli 18 ning jäigi. Ütles, et ta ema eriti ei rõõmustanud selle üle ja pole siiani seda unustanud. Kõige pealt oli tal aastane viisa ja siis pikendas veel teiseks aastaks, aga kuna ta abiellus ameeriklasega, siis enam ei saa teda siit keegi ära ajada.:)
Mulle meeldib ka siin väga, aga tõeliselt õnnelik olen ainult seal, kus on minu perekond ja lapsepõlve sõbrad! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar