Ärkasin hommikul kell 6.00, et minna hommikuse lennuga Minneapolisse. Kodust pidime sõitma hakkama 7.00, lend väljus Charlotte lennujaamast, mis on Columbiast umbes 2,5 tunni kaugusel. Varajasel hommikutunnil aga selgus, et meie lend oli tühistatud ja järgmise saime alles õhtuks kell 6.49, mis ei ole just kõige parem aeg reisida kahe beebiga.
Michele helistas lennujaama ja küsis, kas äkki oleks võimalik mõnele hommikusele või lõunasele lennule saada. Vastus oli konkreetne, et ei , aga kui maksate iga inimese pealt 200 dollarit umbes 2000 Eesti krooni,eurodes võite ise arvestada..) juurde, siis saate. Seda me ei teinud.
Lennud olid tühistatud sellepärast, et lumetormid olid Minneapolises.
Kell 14.30 alustasime sõitu Charlotte. Mina, Michele, Sharon (Micheli ema) ja tüdrukud. Lootsime, et saame lennujaamas endale mingil viisil broneerida kõrvuti kohad lennukis, aga kahjuks mitte. Seda sellepärast, et inimesed kes reisivad imikutega, neil peab olema istme kohal kaks hapnikumaski. Mina istusin koos Avaga ja Michele Oliviaga. Lennujaamas käisin wc Ava mähet vahetamas ja peale mind läks Sharon Oliviaga. Tema käest oli üks naine küsinud, et kas eelmine oli Olivia õde ja kas mina olen ema. Sharon vastas, et ei ole ja seda kuuldes see naine ütles, et ma olevat olnudki liiga väike, et kaksikute ema olla:D
Turvakontrollist läbisaamine oli tõsine ettevõtmine. Tüdrukud tuli turvatoolidest väljavõtta..Turvatoolid, vanker, meie käsipagasid, riided, jalanõud turvalindile. Kõige selle tegemise ajal pidime veel tüdrukuid ka süles hoidma. Veel oli meil kaasas rinnapiim, mida seal testima hakati, õnneks see ei võtnud väga kaua aega. Ma olen enam kui kindel, et inimesed kes meie järel ootasid võisid päris närvis olla.
Lennukisse jõudes oli Ava juba nii väsinud! Proovisin talle õhku tõusmise ajal lutipudelist piima anda, et kõrvad lukku ei läheks, aga ta ei tahtnud. Ta lihtsalt nuttis üleväsimusest, aga see hetk kui lennuk maapinnda enam ei puudutanud jäi ta nagu imeväel magama. Loomulikult, siis pidid lennusaatjad ja kapten hakkama valjuhääldist rääkima, mille peale ta ehmatas ja ärkas üles. Jutu lõppedes jäi uuesti magama ja magas kuni Minneapoliseni.(ehk siis 2,5 tundi) Mina olin selleks ajaks juba igate pidi kange ja käsi tahtis ära kukkuda.
Olivia nii hea tüdruk ei olnud. Ta nuttis rohkem ja alguses vaatasid kõik minu ja Ava poole, aga veendusid kiiresti selles, et minu laps oli hea tüdruk:)
Minneapolisse jõudsime kell 9.15 ja La Crosse 12.30. Lennujaama tuli meile vastu Michele vend Tom.
Umbes 5 lehekülge on veel kirjutada, aga ma täna lihtsalt rohkem ei jõua.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar